Kuidas ma olen Tähenärija brändi ehitanud – teen ära, vaatan, mis jura sai ja teen järgmise ringi.
Plaani mul väga ei olnud. Kui ma ütlesin ühel hetkel välja, et minust saab Eesti kvaliteedijuhtimise influencer, tähendas see minu peas umbes seda, et räägin igal pool ja hästi palju kvaliteedist ning küll targad inimesed saavad aru. Praegu kõlab see isegi täitsa hea plaanina 😆
Tähenärija sündis 2025. aastal ja nime lõpus oli PDCA, sest plan-do-check-act on niikuinii see, kuidas ma töötan. Teen midagi ära, vaatan otsa, mis jura sai, parandan ja teen järgmise ringi. Tagantjärele oleks väga lihtne joonistada kogu Tähenärija brändi ehitamisest ilus strateegia. Tegelikult oli suurem osa sellest lihtsalt järgmine mõistlik samm pärast eelmist apsakat.
Minu jaoks on kvaliteedijuhtimine väga suures osas kokkulepete juhtimine. Kogu ühiskond toimib kokkulepete järgi – osa on kirjutatud, osa kirjutamata. Ettevõttes peavad need olema piisavalt selged, et töö saaks ühe inimese käest teise kätte minna ja asi toimiks ka siis, kui mina parasjagu kõrval ei seisa. Aga inimene peab aru saama, miks ta midagi teeb. Miks ma pean praagile punase sildi peale panema? Miks ma pean selle numbri arvutisse sisestama? „Sest meil on selline protseduur“ on minu jaoks üsna sitt vastus. Võib-olla järgmine inimene vajab seda infot. Aga võib-olla ei vaja seda enam mitte keegi ja me sisestame seda kaheksandat aastat lihtsalt sellepärast, et keegi kunagi ütles.
Minu jaoks ei ole kvaliteedijuhtimine reeglite järgimine. See on arusaamine, milliseid kokkuleppeid meil päriselt vaja on ja miks. Seda mõtet tahtsingi rohkemate inimesteni viia. Kuidas, sellest polnud mul halli aimugi.
Kõigepealt teed ära. Siis saad teada, mida sa ei teadnud
Tähenärija esimese logo tegi nime ristiema Pilary Viin AI abil. Alguses oligi vaja midagi, millega Tähenärija saaks näo. Hiljem, kui logo oli vaja kasutada veebis, kujundustes, trükis ja riietel, muutusid vajadused. Janar Puuram tegi logo, mis arvestas juba päris maailma erinevate kasutuskohtadega.
Visiitkaartidega juhtus umbes sama. Esimene päriselt enda visiitkaart oli juba iseenesest äge – seal ei olnud enam tööandja nime, vaid minu enda ettevõte. Praeguse kaardi tagaküljel on valge ala, kuhu saab kirjutada, mida ma lubasin saata või mis on järgmine samm. Kui mingi asi juba olemas on, võiks sellest kasu ka olla.
Esimese Tähenärija veebi tegin täitsa ise ChatGPT abiga ja minu meelest nägi täitsa veeb välja. Ainult, et ma ei teadnud suurt midagi SEOst, märksõnadest, otsingunähtavusest ega sellest, kuidas inimene üldse minu lehele jõuab ja mida ta seal edasi tegema peaks. ChatGPT tegi üsna hästi seda, mida ma küsisin. Mina lihtsalt ei osanud küsida: „Kuule poiss, mida ma tegelikult tegema pean, et inimesed selle lehe üles leiaksid ja sealt minuni jõuaksid?“
Mingil hetkel sattusin Karina Loidi mastermindi ja sealt hakkas korraga mitu asja liikuma. Karina vaatas mu kodulehte ja ütles sisuliselt, et nüüd oleks vaja järgmine ring teha. Mina olin enda meelest kodulehe juba valmis teinud. 😆 Samas mastermind’is ütlesin esimest korda kõva häälega välja ka selle, et minust saab Eesti kvaliteedijuhtimise influencer. Ambitsioon oli olemas. Tegevusplaani väga ei olnud.
Karina soovitas Marelle Elleni LinkedIni väljakutset ja 16. märtsist hakkasin LinkedIni teadlikult tegema. Profiil korda, postitus, vaatad, mis juhtus, muudad midagi ja proovid uuesti. Alguses mängisin seal natuke rolli ka. LinkedIn tundus mulle pintsaklipslaste kohana, kus kõik räägivad poliitkorrektselt, nalja väga ei tehta ja professionaalne inimene on kogu aeg surmtõsiselt professionaalne. Suht kiiresti sai selgeks, et mina niimoodi kaua vastu ei pea. Tuli hakata rääkima nagu mina.
16. märtsist hakkasin LinkedIni teadlikult tegema.
Ja alles siis taipasin midagi päris naljakat. Ettevõtte nime lõpus oli PDCA olemas enne seda, kui sain aru, et ehitan ka oma persoonibrändi täpselt sama loogikaga. Teen, vaatan, õpin, muudan ja teen uuesti.
LinkedInis tähendab see ka päris tööd. Kui kolleegid lähevad suitsule või kohvile ning sina kummaski pundis ei ole, siis võta LinkedIn lahti. Loe, kommenteeri, suhtle inimestega. LinkedIn ei ole tasuta turundus. Ma lihtsalt maksin alguses raha asemel ajaga.
Siis kolis Tähenärija arvutist välja
Üks Marelle väljakutse ülesanne viis mind Urmo Keskeliga kohvi jooma ja tema ütles ühe lause, mis jäi kummitama: „Ma ei saa aru, miks inimesed tasuta reklaampinda ära ei kasuta.“ Tal endal olid ettevõtte logoga riided seljas ja mul käis klõps. Kui ma niikuinii inimestega kohtun, koolitan ja üritustel käin, siis miks ma iseenda ettevõtte reklaampind ei võiks olla?
Järgmiseks networkinguks tahtsin tumesinist pusa kuldse Tähenärijaga. Loomulikult ei leidnud. Lõpuks sain valge pusa punase kirjaga. Kvaliteedimaailmas tähendab punane üldiselt, et midagi on valesti, nii et algus oli paljulubav. 😆 Aga inimesed vähemalt teadsid, kes ma olen, ilma et ma peaks seitse korda ennast tutvustama.
Sealt hakkas Tähenärijale tasapisi tekkima päris garderoob ja selle käigus juhtus minu kui pika inimese elus ka väike ime: NEED PÜKSID ON MULLE PIKAD! Ja tasapisi muutus „paneme Tähenärija särgile“ juba millekski natuke suuremaks.
Kui veeb läks uuele ringile, oli sinna vaja ka päris pilte. Angela Kits tegi fotosessiooni ettevalmistuseks nii põhjaliku plaani, et isegi meiki minnes pidin teadma öelda, et pildid tehakse välguga. Mina ei oleks ise selle peale elus tulnud.
Ma võin väga palju asju ise ära teha. Küsimus on, miks kurat ma peaks.
Üks inimene oskab veebi. Teine näeb läbi kaamera asju, mida mina ei näe. Kolmas oskab riietega. Marelle teab LinkedIni. Janar tegi logo. Raamatupidaja Angela Pechter teeb oma tööd minust paremini ja virtuaalassistent Liis Tenno võtab järjest ära asju, mille tegemiseks ei ole ilmtingimata vaja mind. Minu töö ei ole õppida kõiki neid ameteid. Minu töö on teada, mida ma ehitan ja mille eest Tähenärija seisab.
Ja siis tuleb järgmine kontroll. Ma võin ise brand book’i kirjutada, valida värvid, panna väärtused kirja, teha riided ja rääkida väga veendunult, milline Tähenärija on. Palju huvitavam on see, mida teised inimesed vastu näevad.
LinkedIn tõi mulle veel ühe kõrvalnähu, mida ma üldse planeerinud ei olnud. Jõudsin Anna-Liisa Reinsoni veetava naiste AI üritustele (jah, seal diskrimineeritakse mehi- tehke suu lahti ja pakkuge välja aeg- see imeline naine teeb ka teile ürituse). Seitsmest üritusest olen kuuel kohal olnud ja järgmisel neist olen juba ise laval. Selle ajaga olen AI abil kokku ehitanud oma LinkedIni töövahendid, analüüsi, tööplaanid, eelarve, auditite ja juhtkonna ülevaatuse põhjad ning veel terve hunniku väiksemaid abilisi, mida mul endal päriselt vaja on. Need on minu enda töövahendid, mitte avalikuks tarbimiseks mõeldud materjalid.
Üks minu AI abil ehitatud töövahenditest.
Ma ei õppinud vahepeal programmeerijaks. Õppisin paremini kirjeldama, mis probleem mul on, millist tulemust ma tahan ja milliste reeglite järgi see asi töötama peab. Vahel tuleb esimese korraga jura. Siis parandan. Vahel ehitan üldse otsast peale. Ehk jälle seesama PDCA, ainult seekord AI-ga
Riin Koppel kirjutas pärast meie kohtumist, et minuga peaks iga inimene kohtuma, et mu energiast osa saada, ning tõi eraldi välja, kui palju ma märkan ja kaasa mõtlen.
Kuidas Tähenärija teistele paistab?
Minu brand book’is ei ole ilmselt peatükki „Siljal on palju energiat“. 😆 Aga märkamine ja kaasa mõtlemine lähevad juba väga lähedale sellele, mida ma tahan, et Tähenärija oleks. Mitte kvaliteedijuht, kes tuleb standard näpus ettevõttesse vigu otsima, vaid inimene, kes vaatab ringi, märkab seoseid, küsib „miks?“ ja mõtleb kaasa.
Bränd ei ole ainult see, mida mina enda kohta ütlen. Mingil hetkel peab see hakkama teiste inimeste sõnades mulle tagasi peegelduma.
Kas see brändijura midagi tagasi ka annab?
Annab küll.
Aasta alguses oli mul kaks regulaarset klienti ja reaalselt umbes kaks tööpäeva nädalas. Nii sündis ka projekt nimega „Raisk, mul on igav“ (aitäh Grete Michelson ja Karina Loid ). Kui aega juba oli, siis tuli surve, mille tulemusel tegin alustavatele ettevõtjatele ühe praktilise koolituse. Esimese testisin Tartus ära ja selle peale kutsuti mind Viljandisse naisi koolitama. Sama veebikoolituse kaudu jõudis minuni Kvaliteediühing, kes on tänaseks tellinud kaks täiesti eraldi koolitust.
LinkedInist on tulnud kliente. Tulnud on konverentsikutse. Kaks podcast’i kutset, millest ühele ütlesin ise ei, sest formaat ei sobinud. Ühe koostööprojekti üle käivad läbirääkimised. Ja Aune Past kirjutab raamatut, kus minust on terve peatükk. Seda viimast lauset on endal ikka natuke veider kirjutada. 😆
https://www.eaq.ee/susteem-mis-tootab-ka-ilma-sinuta/
Aasta alguses oli mul samal ajal kuklas täiesti praktiline mõte, et ühel hetkel võib juhtuda, et tuleb endale jälle töökoht otsida või hakata väga aktiivselt kliente jahtima. Sellepärast on mul olemas ka see, mida ma kutsun ülemuse perse saatmise fondiks. Nii eraisikuna kui ettevõttes. Ma tahan teada, et kui mingi asi läheb pekki või ma otsustan, et seda tööd ma teha ei taha, siis ma ei pea järgmisel hommikul paanikas kõike vastu võtma.
Täna on naljakas koht see, et olen vahepeal maksnud uue veebi, logo, brand book’i, fotod, riided ja kõik muu selle brändijura kinni ning puhver on sisuliselt sama suur kui aasta alguses.
Aga minu jaoks veel olulisem: ma ei võta kõiki töid vastu.
Ma saan öelda ei. Saan valida klienti. Saan öelda podcast’ile, et ei, see formaat mulle ei sobi. Ja reede on jätkuvalt minu (pilatese) päev. Töötan neli päeva nädalas, sest ma ei ehitanud endale ettevõtet selleks, et saada endale uus ülemus nimega Tähenärija PDCA OÜ.
See on minu jaoks palju parem mõõdik kui see, mitu inimest mingit postitust nägi. Ma ei ehita brändi selleks, et mul oleks rohkem jälgijaid. Ma ehitan endale olukorda, kus mul on rohkem valikuid.
Kõige jaburam on see, et nüüd on probleem vastupidine
Mõni aeg tagasi mõtlesin, kust järgmised kliendid tulevad. Nüüd olen välja öelnud, et viie aasta pärast võiks Tähenärijas töötada kümme inimest.
Praktikantidega olen algust teinud, nii et üheksa on vist veel jäänud. 😆
Tähenärija on praegu väga tugevalt minu nägu. Kui keegi tahab pehmeid, suhkrustatud ilusaid sõnu või pooltõdesid, siis Tähenärijast seda ei saa. Kui mingi asi on jura, siis tõenäoliselt ma ütlen, et see on jura. Kui inimene sisestab kaheksandat aastat mingit numbrit tabelisse ega tea, miks, siis ma tahan teada, miks. Ja kui vastus on „me oleme alati nii teinud“, siis suure tõenäosusega hakkame veel natuke jaurama.
Samas ei taha ma ehitada ettevõtet, kus kümne inimese töö toimimiseks peab Silja igal hommikul kohale tulema ja ütlema, kuidas Tähenärija täna mõtleks.
See oleks eriti hea nali. Kvaliteedijuht, kes räägib teistele, kuidas ehitada süsteeme, mis töötavad ka ilma ühe konkreetse inimeseta, ehitab endale ettevõtte, mis ilma temata ei tööta. 😆
Seega järgmine PDCA-ring on mul tegelikult juba laual. Kuidas anda edasi see otsekohesus, märkamine, kaasa mõtlemine ja küsimus „aga miks me seda üldse teeme?“ nii, et järgmine inimene ei hakkaks Siljat mängima?
Ma ei taha kümmet väikest Siljat. Jumal hoidku. Ühest täiesti piisab.
Ma tahan, et Tähenärijas töötavad inimesed mõtleksid ise. Et nad julgeksid kliendilt küsida, miks mingi kokkulepe olemas on. Julgeksid öelda, kui see ei tööta. Ja saaksid aru, et kvaliteedijuhtimise mõte ei ole standardile linnukesi teha, vaid aidata ettevõttel paremini toimida.
Ma olen terve elu vaadanud ägedaid naisi ja mõelnud: issand, nii ägedad inimesed. Kui ma ükskord suureks saan, siis tõenäoliselt selline.
Ma ei tea, kas ma nüüd suureks olen saanud. 😆 Aga järgmine küsimus on küll juba suurem kui see, millega ma alustasin.
Alguses mõtlesin, kuidas Tähenärija nähtavaks teha.
Nüüd pean välja mõtlema, kuidas kasvatada Tähenärija kümne inimese ettevõtteks nii, et sinna ei tekiks kümmet Siljat, aga Tähenärija jääks ikka Tähenärijaks.
See on juba päris mõnus probleem, mida närida.
