Paljudele juhtidele tundub audit nagu eksam 📋😬

Ja ma saan sellest väga hästi aru.

Minu esimene audit juhtimissüsteemide eest vastutajana oli 2011. aastal.
Ettevalmistusaeg: 2,5 kuud – täpselt nii kaua olin ma ettevõttes töötanud. Selle ajaga pidin kasvama reatöötajast kvaliteedijuhiks, tegema selgeks standardi ja mõistma ettevõtet.

Auditi päevad olid pingelised. Iga küsimus tekitas paranoiat. Õhk oli paks. Tundus, et eksimine ei ole lubatud 😶‍🌫️
Ausalt öeldes jäi mulje, et audiitorid isegi nautisid seda pinget.
Audit sai läbitud – 0 mittevastavust ja üksik vaatlus ✅
Auditi lõpus ütles ettevõtte juht poolnaljatades, et tunne on selline, nagu kuluks mulle pits meelte rahustamiseks 🥃

Täna ütleksin toonasele endale: Silja, sa tegid ülekvaliteeti.
Ja audiitorid tegidki oma tööd. Aga ettevõte ei saanud tegelikult seda sisendit, mida oleks vajanud – minu püüdlikkus ei aidanud juhtimist paremaks teha.

Viimastel aastatel olen koolitanud ettevõtete siseaudiitoreid 👥
Esimene asi, mille alati paika paneme, on eesmärk:
siseaudit ei ole kontroll inimese üle, vaid ruum, kus säilib eneseväärikus, tekib usaldus ja päriselt tahetakse parendada 🔄

Heades siseauditites on koostöö, avatus ja ka huumor 🙂
Nii palju, et kolleegid on küsinud: „Kas te saaksite ka meie juurde auditile tulla?”

Audit tundub eksamina siis, kui puudub usaldus.
Kui on õige meelsus, ruum ja võimalus avatult rääkida, muutub audit juhtimise tööriistaks – mitte hirmuallikaks 🧭

👉 Kas audit on sinu kogemuses olnud pigem eksam või päriselt kasulik tööriist?